Mehepoolse viljatuse geneetiline testimine

Geenid: CFTR, DDX25, DNAH5, DNAH11, DNAI1, ESR2, FSHB, GNRHR, INSL3, NLRP14, PRDM9, PRM1, PRM2, PRM3, RBMXL2, RXFP2, TEKT2, USP26, UTP14C
47XXY
AZF deletsioonid

Markerid: 291
8 (PCR-test Y-kromosoomi deletsioonidele)

Metoodika: APEX geenikiip; PCR

Testi valmimisaeg: 2-4 nädalat

Nõuded proovi-materjalile: 2-4 ml täisverd antikoagulandiga EDTA (lilla korgiga katsuti)

4 µg DNA-d elueerituna TE, AE puhvris või steriilses vees, kontsentratsiooniga 100-250 ng/µl
DNA saata toatemperatuuril või külmutatuna. A260/A280 suhe peaks olema 1.8-2.0. DNA peab agaroosgeelis olema detekteeritav ühe tervikliku bändina.

Põsekaape proov mosaiiksuse hindamiseks Klinefelter’i sündroomi korral.


Tellimine: Proovimaterjal saata koos saatekirjaga Asper Biogene laborisse

Näidustused geenitesti tegemiseks:

  1. Kliinilise diagnoosi kinnitamine
  2. Muud viljatust põhjustavad tegurid on välistatud (keskkonna ja elustiili mõjutused ning meditsiinilised põhjused, milleks võivad olla hormonaalsed häired, infektsioonid, varikotseele)
  3. Patsiendi kliiniline anamnees viitab sündroomile või seisundile, mis on seotud mehepoolse viljatuse geneetiliste põhjustega (näiteks Klinefelteri sündroomile iseloomulikult väikesed testised ja madalam testosterooni tase)

Viljatus on raske komplekshaigus, mis haarab suurt osa elanikkonnast, kuid haiguse etioloogia on siiani paljudel juhtudel ebaselge. Ligikaudu 15% last soovivatest paaridest on viljatud ning neist pooltel juhtudel on tegemist mehepoolse viljatusega.

Mehepoolse viljatuse test tuvastab üheaegselt nii kromosomaalseid anomaaliaid (Klinefelteri sündroom), kromosoomide struktuurimuutusi (AZF-mikrodeletsioonid), kui ka 19 erinevas geenis esinevat 291 mutatsiooni/polümorfismi, mis kõik on seotud mehepoolse viljatuse patogeneesiga.

15-30% meeste viljatuse juhtudest on tingitud geneetilistest muutustest. Sagedasemateks geneetilisteks põhjusteks on autosoomsete ja sugukromosoomide arvu, struktuuri ja ümberpaiknemise anomaaliad, meiootilised kõrvalekalded, mikrodeletsioonid Y kromosoomi azoospermia faktorite AZFa, AZFb ja AZFc piirkondades, mutatsioonid CFTR geenis ja geneetilised sündroomid, mille puhul viljatus on üks sümptomitest.

 

Testimise kasutegurid:

  • Mehepoolse viljatuse puhul võib tegemist olla pärilike teguritega ja autosoom-retsessiivse pärandumisviisiga. Viljatuse põhjuse kindlakstegemine võimaldab hinnata nii viljatust tekitavate muutuste kui ka kromosoomihaiguste pärandumise riski järgmisele põlvkonnale.
  • Viljatuse põhjuse leidmine on kasuks ravi planeerimisel. Y kromosoomi kogu AZFa piirkonna deleteerumine põhjustab Sertoli rakkude sündroomi ja azoospermiat, mille puhul ei ole viljatuse raviks võimalik kasutada seemnerakkude intratsütoplaasmaatilise injektsiooni (ICSI) meetodit. ICSI meetodit ei ole soovitav kasutada ka AZFb ja AZFb+c piirkonna deletsioonide puhul. AZFc deletsiooni korral on kliiniline ja histoloogiline fenotüüp varieeruv, mistõttu on ICSI protseduuri õnnestumiseks head võimalused.
  • Klinefelteri diagnoosiga meeste viljatusravis on võimalik kasutada seemnerakkude ekstraktsiooni testistest, mille tulemused on paremad kui patsient on eelnevalt läbinud hormoonaalse ravi.
  • Meestel, kellel on tuvastatud mutatsioon CFTR geenis ja diagnoositud kaasasündinud vas deferens’i (viimajuha) obstruktsioon, on hea võimalus järglaste saamiseks ICSI protseduuri abil. Samal ajal on väga oluline ka patsiendi partneri testimine CFTR geeni mutatsiooni kandluse suhtes, et hinnata tsüstilise fibroosi pärandumise riski.
  • Kompleksne analüüs võimaldab senisest edukamalt diagnoosida mehepoolset geneetilist viljatust ja seeläbi leida viljatuse probleemiga paarile kõige efektiivsem ravi.