Pika QT sündroomiga seotud geenide sekveneerimine

Genes: AKAP9, ANK2, CACNA1C, CALM1, CAV3, KCNE1, KCNE2, KCNH2, KCNJ2, KCNJ5, KCNQ1, SCN5A, SCN4B, SNTA1

Metoodika: Kodeeriva piirkonna sekveneerimine (NGS)

Testi valmimisaeg: 6-9 nädalat

Nõuded proovi-materjalile: 2-4 ml täisverd antikoagulandiga EDTA (lilla korgiga katsuti)

1 µg DNA-d elueerituna TE, AE puhvris või steriilses vees, kontsentratsiooniga 100-250 ng/µl
DNA saata toatemperatuuril või külmutatuna. A260/A280 soovitav suhe on 1.8-2.0. DNA peab agaroosgeelis pikkusmarkeri juuresolekul olema detekteeritav ühe tervikliku bändina.


Tellimine: Proovimaterjal saata koos saatekirjaga Asper Biogene laborisse

Näidustused geenitesti tegemiseks:

  1. Kliinilise diagnoosi kinnitamine
  2. Eristamaks erinevaid LQTS vorme täpsema ravi otstarbel
  3. Patsiendi pereliikmete testimine
  4. Kandluse määramine teadaoleva mutatsiooni suhtes
  5. Geneetiline nõustamine

Pärilik pika QT sündroom (LQTS) on südamehäire, mida iseloomustab QT-aja pikenemine patsiendi EKGs, T-saki anomaaliad ning ventrikulaarne tahhükardia koos minestamishoogudega. Ventrikulaarne tahhükardia võib üle minna vatsakeste fibrillatsiooniks ja seetõttu on sündroom seotud äkksurma riskiga. Eluohtliku südame arütmia vallandab päriliku pika QT sündroomiga patsientidel tihti füüsiline koormus või emotsionaalne stress. Esmane haigushoog tekib üldjuhul 10-30 aasta vanuses, kuid see võib vallanduda ka imikueas.

Päriliku pika QT sündroomi esinemissageduseks on hinnatud 1 : 2000. LQTS diagnoosimise aluseks võetakse patsiendi anamnees, EKG leiud ning perekonna anamnees. Samas võib sündroomi diagnoosimine olla raskendatud kuna QT-aja pikenemist on täheldatud ka vähesel hulgal tervel indiviididel ning samal ajal võib osadel päriliku pika QT sündroomiga patsientidel EKG leid puududa. Seetõttu on geneetiline testimine oluliseks LQTS diagnoosimise ning ka haiguse alavormi määramise osaks.

Praeguseks on leitud üle 600 erineva LQTS seotud mutatsiooni vähemalt 15 eri geenis. Kliiniliselt väljendunud päriliku pika QT ajaga patsientidel leitakse geenimuutus ligikaudu 75% juhtudest. Umbes 95% leitakse mutatsioonid KCNQ1 (LQT1), KCNH2 (LQT2) ja SCN5A (LQT3) geenides, kuid esineb ka haruldasemaid haiguse alavorme ning lisaks on kirjeldatud mitmeid atüüpilisi vorme nt Ankyrin B sündroom (endine LQT4), Andersen-Tawil sündroom (ATS, endine LQT7) ja Timothy sündroom (TS, endine LQT8). Enamasti on LQTS autosoom-dominantse pärandumismustriga, haruldasem on autosoom-retsessiivne pärandumisviis (nt Jervell ja Lange-Nielsen sündroom).

LQTS alavormi määramine päriliku pika QT sündroomiga patsientidel on väga oluline, kuna sellest sõltuvad edasised ravisoovitused ja haiguse prognoos ning ka vajalikud elustiili muutused.